Kuidas hallata võimendatud toodetega seotud riske aktsiatega kauplemisel

Leverageeritud tooted võimendavad nii kasumeid kui ka kahjumeid. See juhend käsitleb peamisi riskijuhtimise tehnikaid alates positsiooni suurusest kuni stop-losside ja maandamiseni.

Lahtiütlus

See ei ole investeerimisalane nõuanne. Esitatud teave on üksnes hariduslikel ja informatiivsetel eesmärkidel ning ei kujuta endast soovitust osta või müüa ühtegi finantstoodet.

Nende riskiteadete ingliskeelne versioon on autoriteetne. Tõlked on esitatud üksnes mugavuse eesmärgil.

Võimendatud toodetega seotud riskide juhtimine on üks tähtsamaid oskusi, mida aktsiakaupleja saab arendada. Võimendus, mis tekitab 5:1 positsiooniga 5-protsendilise kasumi, võib tekitada 5-protsendilise kahjumi ning kahjum võib olla suurem kui kasum, sest mängu tulevad vahe (spread), komisjonitasu ja finantseerimistasu. Kaupleja, kes juhib riske hoolikalt, suudab kahjud üle elada ning kaupleja, kes suudab üle elada, saab turul piisavalt kaua püsida, et kasumeid tabada.

Peamised riskijuhtimise tehnikad

Esimene tehnika on positsiooni suuruse määramine. Kaupleja peaks määrama positsiooni kindla protsendina kontost, tavaliselt 1 protsent kuni 2 protsenti kontost ühe tehingu kohta. Positsiooni suurus arvutatakse nii: kaupleja on valmis kaotama oleva summa (dollarites) jagatud stop-lossini jääva vahemaaga. Kaupleja, kes riskib 1 protsendiga 10 000 euro suurusest kontost tehingus, mille stop-loss on 2 protsenti, saab positsiooni suuruseks 5 000 eurot.

Teine tehnika on stop-loss. Stop-loss on korraldus, mis sulgeb positsiooni etteantud hinnal, ning stop-loss piirab kahju. Stop-loss tuleks paigutada tasemele, mis vastab kaupleja riskitaluvusele, ning stop-lossi ei tohiks kaupleja vastu liigutada. Stop-loss on kaupleja peamine tööriist riskiga seotud juhitavuse tagamiseks hoobiga (leveraged) positsiooni puhul.

Kolmas tehnika on take-profit. Take-profit on korraldus, mis sulgeb positsiooni etteantud kasumi sihtmärgil, ning take-profit lukustab kasumi. Take-profit on kasulik kauplejatele, kes soovivad lukustada kindlat kasumi sihtmärki, ning take-profit on kasulik ka kauplejatele, kes soovivad vältida kasumi tagasivõtmist.

Neljas tehnika on hajutamine (diversification). Kaupleja peaks jaotama riski mitme positsiooni, mitme sektori ja mitme varaklassi vahel. Hajutamine vähendab üheainsa kaotuse mõju kogu portfellile ning hajutamine on oluline tööriist hoobiga (leveraged) portfelli riski juhtimiseks.

Hoidmine võimendatud positsiooni vastu

Esimene maandamise tehnika on stop-loss. Stop-loss on lihtne maandus ja stop-loss on kõige levinum maandamise tehnika. Stop-loss piirab kahjumi etteantud tasemeni ning stop-lossi on lihtne rakendada enamikus platvormides.

Teine maandamise tehnika on optsioon. Kaupleja, kes hoiab pikka aktsiapositsiooni, saab osta samale aktsiale put-optsiooni ning put-optsioon annab kauplejale õiguse müüa kindlaksmääratud lunastushinnaga. Put-optsioon toimib kindlustusena ning put-optsioon piirab aktsiapositsiooni kahjumit. Put-optsiooni hind on preemia ning preemia on maanduse maksimaalne kahjum.

Kolmas maandamise tehnika on pöörd-ETF. Kaupleja, kes hoiab pikka positsiooni sektori ETF-is, saab osta samale sektorile pöörd-ETF-i ning pöörd-ETF tõuseb siis, kui sektor langeb. Pöörd-ETF on lihtne maandus ja pöörd-ETF on kasulik lühiajaliseks maandamiseks. Pöörd-ETF ei sobi pikaajaliseks hoidmiseks, sest pöörd-ETF kannatab igapäevase väärtuse kahanemise (daily decay) all.

Levinud vead, mida vältida

Esimene viga on liigne finantsvõimenduse kasutamine. Kaupleja, kes kasutab volatiilse aktsia puhul 20:1 finantsvõimendust, võib kaotada üheainsa tehinguga kogu sissemakse. Finantsvõimendus peaks vastama alusvara volatiilsusele ning finantsvõimendus peaks vastama kaupleja riskitaluvusele.

Teine viga on stop-loss’i liigutamine. Kaupleja, kes liigutab stop-loss’i tehingu vastu, annab positsioonile rohkem ruumi kaotamiseks ning suurendab riski. Stop-loss tuleks seada tasemele, millega kaupleja on rahul, ning stop-loss’i ei tohiks liigutada, kui kauplejal pole uut põhjust.

Kolmas viga on finantseerimistasu eiramine. Finantsvõimendusega positsioonile arvestatakse üleöö finantseerimistasu ning finantseerimistasu lisab tehingu maksumusele. Kaupleja, kes hoiab finantsvõimendusega positsiooni nädalaid või kuid, maksab märkimisväärse finantseerimistasu ning finantseerimistasu võib kasumi nullida.

Neljas viga on ülemäärane kauplemine. Kaupleja, kes teeb päevas palju finantsvõimendusega tehinguid, puutub kokku suuremate tehingukuludega. Kaupleja peaks tehingute tegemisel olema valiv.

Riskijuhtimiskava koostamine

Esimene samm on määratleda risk ühe tehingu kohta. Kaupleja peaks valima kindla protsendi kontost, tavaliselt 1 protsent kuni 2 protsenti, ning pidama sellest protsendist kinni igal tehingul. Protsent on maksimaalne kahjum, mida kaupleja on valmis võtma ühe tehinguga.

Teine samm on määratleda maksimaalne drawdown. Kaupleja peaks valima maksimaalse drawdown’i, tavaliselt 10 protsenti kuni 20 protsenti kontost, ning lõpetama kauplemise, kui drawdown on saavutatud. Drawdown’i piir kaitseb kauplejat kaotuste seeria eest, mis sööb kontot.

Kolmas samm on määratleda avatud positsioonide maksimaalne arv. Kaupleja peaks valima maksimaalse positsioonide arvu, tavaliselt 5 kuni 10, ning ei tohiks ületada maksimaalset piiri. Positsioonide limiit hoiab ära konto üle-võimendamise.

Neljas samm on kava regulaarne ülevaatamine. Kaupleja peaks vaatama tehingud, drawdown’i ja võidumäära üle iganädalaselt ning vajadusel kava kohandama. Ülevaatus on riskijuhtimise protsessi oluline osa ning aitab kauplejal jääda distsiplineerituks.

Levinud küsimused riskijuhtimise kohta

Mis on parim riskijuhtimise tehnika? Positsiooni suuruse määramine koos stop-lossiga on kõige tõhusam tehnika. Need kaks tehnikat on lihtsad rakendada ning need katavad suurema osa kauplemissituatsioonidest.

Kas ma saan riski hallata ilma stop-lossita? Jah, optsioonide kaudu või maandamisega pöörd-ETFiga, kuid alternatiivid on keerukamad ja kallimad kui lihtne stop-loss. Kaupleja, kes ei soovi stop-lossi kasutada, peaks alternatiive hoolikalt kaaluma.

Kui sageli peaksin riskijuhtimise plaani üle vaatama? Kaupleja peaks plaani üle vaatama kord nädalas ning kaupleja peaks plaani üle vaatama sagedamini kõrge volatiilsuse perioodidel. Ülevaade peaks hõlmama tehinguid, langust (drawdown), võidumäära ja finantseerimistasusid.

Seotud ressursid

Kust alustada

Kui juhite hoobiga toodetega seotud riske, on kõige kasulikum esimene samm määratleda risk ühe tehingu kohta, maksimaalne kahjumi (drawdown) tase ja maksimaalne avatud positsioonide arv. Meie brokerite võrdlus loetleb brokerid, kes pakuvad hoobiga kauplemist, ning riskijuhtimise tööriistad, mis koos näitavad, mida broker pakub, enne kui teete oma esimese hoobiga tehingu.