See ei ole investeerimisalane nõuanne. Esitatud teave on üksnes hariduslikel ja informatiivsetel eesmärkidel ning ei kujuta endast soovitust osta või müüa ühtegi finantstoodet.
Võimenduse kasutamine kohustuse haldamiseks kõlab ebatavalise käiguna, kuid praktika on tegelikult tavalisem, kui sõnastus viitab. Kaupleja, kes laenab portfellist, et tasuda sissemakse, ületada rahavoogude ajutine lõhe või refinantseerida kõrgema intressiga võlg, kasutab võimendust kohustuse haldamiseks. Küsimus on, kas tehing on seda väärt, ning vastus sõltub võimenduse maksumusest, alternatiivi maksumusest ja riskist, mida võimendatud positsioon ülejäänud portfellile lisab.
Mida tegelikult tähendab “võimenduse kasutamine kohustuste haldamiseks”
Kohustus on kõik, mida sa võlgnete. Hüpoteka, marginaallaen, maksuarve, marginaalikõne, edasilükatud ost. Kohustuse haldamine võimendusega tähendab laenamist soodsatel tingimustel, et kohustusega toime tulla, mitte vara müümist või sularaha vähendamist. Kõige levinum variant on marginaallaen: Broker laenab kaupleja portfelli vastu sularaha, kaupleja kasutab sularaha ostu rahastamiseks või kõrgema intressiga võla tasumiseks ning kaupleja maksab laenult intressi.
Kasutusjuhtum ei ole ainult teoreetiline. Kauplejal, kellel on madala intressiga hüpoteka ja portfell dividendimaksvatest aktsiatest, on võimalik laenata portfelli vastu marginaalintressiga, mis on madalam kui hüpoteegi intressimäär, ning kasutada saadud raha hüpoteegi tasumiseks. Selle tulemusena on kapitali kogukulu (blended cost of capital) madalam. Risk seisneb selles, et portfelli väärtuse langus võib vallandada marginaalikõne ning kaupleja on sunnitud müüma just kõige ebasoodsamal hetkel.
Põhjendus võimenduse kasutamiseks sel viisil
Kõige tugevam argument on kapitali hinna arbitraaž. Kui marginaalilaenu hind on madalam kui alternatiivi hind, siis on tehingut väärt teha. Kauplejal, kellel on 7% hüpoteek ja 5% marginaaliintress, on nende kasuks 2% vahe. Hüpoteegi tasumine marginaalilaenuga vähendab segatud kapitalikulu 2% võrra aastas ning tehing ei sõltu portfelli tootlusest.
Teine juhtum on rahavoogude lõhe ületamine. Kaupleja, kellel on teada tulevane laekumine (boonus, kinnisvara müük, edasilükatud arve) ja olemasolev kohustus, saab kasutada marginaalilaenu, et lõhe ületada. Laenu maksumus on ületamise kulu ning see on väike võrreldes makse tegemata jätmise või võimaluse kaotamise kuluga.
Kolmas juhtum on vara säilitamine maksulisel või strateegilisel põhjusel. Kaupleja, kes ei soovi müüa madala soetusmaksumusega (low-basis) aktsiat, saab kasutada positsiooni vastu võetud marginaalilaenu, et rahastada ostu. Laenu maksumus on finantseerimiskulu ning aktsiate müümise kulu oleks olnud maksuarve. Tehing on väärt tegemist, kui finantseerimiskulu on madalam kui maksukulu.
Argument selle vastu, et kasutada võimendust sel viisil
Peamine vastuväide on asümmeetriline risk. 30% langus portfellis vähendab kaupleja netoväärtust 30% võrra nii võimendamata osas kui ka võimendatud osas, kus langus korrutatakse võimenduse kordajaga. Kui portfell langeb 30% ja võimendus on 2×, siis võimendatud osa on 60% miinuses. Kaupleja on sunnitud valima müümise põhjas, lisama sularaha, et täita marginaalinõuet, või jätma laenu maksmata. Ükski neist tulemustest ei ole hea.
Teine vastuväide on regulatiivne ülempiir. Mõnes jurisdiktsioonis on jaeinvestori võimenduse ülempiir 1:5 suuremate aktsiate puhul. Teistes on see 1:2. Ülempiiri kehtestab reguleerija, mitte kaupleja, ning portfelli langus, mis ühes jurisdiktsioonis ei käivitaks marginaalinõuet, võib teises jurisdiktsioonis selle käivitada. Kaupleja peaks planeerima kõige rangema jurisdiktsiooni järgi, millele ta võib sattuda.
Kolmas vastuväide on laenu maksumus võrreldes alternatiiviga. Marginaallaen 6% juures ei ole odav ning hüpoteek 4% juures ei ole kallis. Arbitraaži juhtum on reaalne, kuid vahe peab olema piisavalt suur, et õigustada portfellile lisanduvat riski. 1% vahe ei liiguta nõela. 3% vahe teeb seda.
Neljas vastuväide on kulude liituv mõju. Marginaallaenu makstakse iga päev ning kulu arvestatakse kaupleja kasumi ja kahjumi (P&L) hulka. Kaupleja ei pruugi näha kulu eraldi rea peal, kuid kulu on reaalne. 5% marginaalimäär 2× võimendatud positsiooni puhul on 5% pidurdus kaupleja kapitalile aastas, lisaks alusvarade maksumusele.
Kuidas otsustada
Otsus sõltub kolmest numbrist. Võimenduse (leverage) maksumusest. Alternatiivi maksumusest. Tõmbekao (drawdown) riskist, mis käivitaks marginaalinõude (margin call). Kui kulude vahe on positiivne ja lai, on tõmbekao risk madal ning kohustus on hästi määratletud, siis on tehingut väärt teha. Kui ükskõik milline kolmest on ebasoodne, siis tehingut ei tasu teha.
Kasulik distsipliin on määrata laenu suurus portfellist vaid väikesele osale. 10% laen portfelli vastu on väike kohandus, millel on väike pidurdus (drag) ja väike tõmbekao risk. 50% laen on suur kohandus, millel on suur pidurdus ja suur tõmbekao risk. Laenu suurus peaks olema kõige väiksem, mis saavutab eesmärgi, mitte suurim, mida Broker lubab.
Seotud ressursid
Kust alustada
Kui hindad maaklereid marginaallaenu jaoks portfelli vastu, on kõige olulisemad tunnused marginaali intressimäär, säilitamise marginaal, sobilik tagatis ja marginaalikõne (margin call) poliitika. Meie maaklerite võrdlus toob välja iga maakleri marginaali intressimäärad ja sobiliku tagatise, mis koos annavad sulle pildi sellest, milline on laenu maksumus ja risk enne kui sa laenu rahastad.